Kanala seestpoolt: April 2012

Ametlik Kanada blogi ehk tere tulemast Kanalasse

Niisiis, olen jõudnud Kanadamaale koos Ülvari ja Mikkoga ning uueks elukohaks on Alberta osariigis linn nimega Fort McMurray. Pärast 11 kuud Austraalias on siiatulek tundunud veider valik, mille tõttu peaksin natuke selgitama tagamaid. Kui Mikko, Allan ja Kristjan eelmine aasta Kanadas käisid, siis hoidsid nad nagu kord ja kohus lippu kõrgel ja jätsid märgi maha. Tänu sellele oodati neid ka sel aastal suvehooajaks tööle. Allan ja Kristjan ei saanud erinevatel põhjustel seekord tulla ja minul nagunii Kanada sügeles juba ammu, siis avaneski võimalus, mida maha visata oleks patt. Otsustasin blogi pidada ka enda serveris ning kolmekesi jätkame ka eelmise aasta blogi.

Sõit-sõit-sõit sinna, uude maailma

Teekond Kanadasse algas 13. aprillil, mis loomulikult oli reede. Lennujaamas ootesaalis jätsime viimastega hüvasti ja läksime pardakaarte saama ja pagasit ära andma. Kes seal oli ja mäletab, siis millegipärast läks teenindajatel kaua aega, et meie pileteid välja printida. Tuli välja, et meie lend oli ülebroneeritud ja neiu pakkus meile varianti, et jääme ootele ning lähme teisega lennuga suunal Tallinn-Oslo-London ning saame kompensatsiooni. Sel hetkel polnud veel kindel, et kas me peame teise lennu võtma, aga oleksime vaid pool tundi kaotanud ja lend Calgarysse läks alles laupäeva hommikul, siis olime nõus vajadusel lendu vahetama.

Turvakontrollid läbisime edukalt ja ootasime oma värava taga lennukilepääsu. Kuna meil kiiret polnud, siis ei hakanud me ennast liigutama enne kui olime viimased pardaleminejad. Just siis kui hakkasime oma passe näitama ilmus varjudest Estonian Airi esindaja ja küsis, et kas meie oleme Rennat, Mikko ja Ülvar ning tahaksime teisele lennukile minna. Loomulikult! Täitsin hüvitise vautšeri meie kolme nimel ja läksime järgmisesse väravasse oma lendu ootama. Seekord saime peale kenasti ja asusime Londoni poole teele .

Londonisse saabusime õhtul kell 23 ja lend Calgarysse läks järgmisel hommikul kell 9 midagi peale ehk öö lennujaamas. Leidsime endale nurga koos pistikute ja istumisega ning olime ilusad. Meil käis külas ka kohalik eestlane Susann (või z-iga), kes meiega nalja viskas ja Vana Tallinnaga kohvi jõi. Minul läks see öö kuidagi kiirelt, aga eks mul ole juba kõva praktika seljataga seoses pikkade ootamistega lennujaamas. Toksisime Ülvariga Red Alerti loomulikult ja vaatasime mõne filmi või sarja ja lupsti hommik ning oli aeg järgmise lennu peale kobida suunaga Calgary. Tänu veinidele ja suhteliselt magamata ööle oleks arvanud, et tuleb uni tuleb kiirelt ja kestab kaua, kuid kahjuks jäi see vaid unistuseks. Kohaliku aja järgi kell 12 või nii jõudsime Calgarysse.

Edmonton, aknast, talvel

Kui viimased kaks päeva Eestimaal olid juba kevadise ja soojad, siis Calgary ilm oli väga külm. Kõik kindad, sallid ja mütsid läksid juba lennujaama uksel käiku. Otsustasime kohe kiirelt Edmontoni sõita, mis on umbes poolel teel meie sihtkohta Fort McMurraysse, et järgmine reis oleks lühem. Samuti oli plaanis otsida ka autot, millega edasi liikuda ja FM-is tööl käia. Õhtuks jõudsime Edmontoni ja läksime hotelli. Õhtul tegime väikse tuuri linna peal ja Mikko näitas natuke linna ja rääkis eelmisest reisist siinkandis.

Pühapäeval paistis, et kevad hakkab lõpuks Kanadasse jõudma, sest päeval oli isegi soojakraade tunda. Kuna enamus asutusi on suletud ja automüügi urkad samuti, siis käisime nagu pätid autosid piilumas. Üheski kohas polnud hindasid väljas ja seetõttu nägime vaid värvilisi autosid ja muud kasu sellest polnudki. Esmaspäeval läksime uuesti, et siis müüjatega rääkida ja vaadata, mis neil pakkuda on. Meie eelarve oli muidugi minimaalne ja seetõttu ei õnnestunudki leida odavalt sõitvat autot. Samuti tegime pangakontod ja SIN numbreid üritasime ka vormistada, aga järjekord oli liiga pikk ning jätsime viimase katki. Neid saab peaaegu igas suuremas asulas teha , nii et polnud muret.

Saabumine Fort Maci

Kuna autot ei saanud ja neljapäevaks oli vaja Fort Macis olla, siis võtsime rendiauto. Rikkad nagu me olime,
siis pidime tegema, mis vaja. Auto võtsime nädalaks, et esimene nädal rahulikum oleks ja asjad aetud saaks ning oleks aega tööl sisse elada. Edmontonist Fort Maci on 440 km ja sisuliselt on see maailma igavaim sirge tee. Ainus ärev hetk kogu teel oli 50 km põlenud metsa ning Fort Maci sissesõit. Viimane seepärast, et sadas hullu lörtsi ja nähtavus oli vast 20 m kui sedagi. Korraks ehmatas küll ära, et kuhu kurat me nüüd oleme tulnud. Otsisime esimeseks õhtuks hotelli ja pärast mõne külastusts oli selge, et hinnad on siinkandis poole aastaga tõusnud. Võtsime odavaima ning õnneliku juhuse läbi olime samas toas, kus eelmine aasta eelmine eesti kolmi eesotsas Mikkoga oli.

Teisipäeval oli aeg leida meiele elukoht. Tänu Mikko eelmise aasta kogemusele käisime samad agendid läbi ning viimases leidsimegi endale korteri. Seal isegi mäletati Mikkot ja mis kõige parem, et ühe töötaja õde (vms) pani oma lapsele nimeks Micko, sest ta kuulis seda nime ja arvas, et see on äge. Kes isa on, ei tea. Peab mainima, et Kanada paberimajandus on ikka kohutav ja kõikide allkirjade saamine ja üürilepingu sõlmimine võttis meil terve päeva aega. Me ei saanud veel samal päeval sissekolida, kuid õnneks üks Mikko tuttav eelmisest aastast päästis meid hotellist ja saime tema juures ööbida. Viskasime ka tööl käppa kui seal käisime ning neljapäevast algaski meie esimene tööpäev. Teisipäeva hommikul saime lõpuks oma uude koju kolida ja kergemalt hingata. Jällegi õnneliku juhuse läbi oleme samas majas, kus eelmine trio elas eelmine hooaeg, kuid korrus kõrgemal. Kõik on käe-jala juures ja olemas. Golfiklubi on umbes 6 km kaugusel ja pärast rendiauto tagastamist õnnestub tööle saada koos töökaaslasega, kuni oma auto õnnestub soetada.

Töö golfiklubis

Roheline vaade FGMC-le

Mina ja Ülvar asume tööle golfiklubis hooldusmeeskonnas. Täpselt töö sisu veel ei tea, aga arvatavasti asume põhitööna punkreid hooldama. Esimesed kaks päeva töötasime 7st 15ni, kuid suvel hakkab tööaeg olema ilmselt 5st 13ni või nii. Nädalavahetustel töötame pool päeva. Fort Macis sadas meie saabudes ju lund ning ka golfiklubi avamine lükati seetõttu natuke edasi. Lihtsalt seepärast, et golfirajad on lume all või liiga märjad ning punkrid on lund ja jääd täis. Esimese nelja päeva jooksul võtsime greenidelt lumetõkked ära, puhastasime punkreid ning pumpasime neist vett välja. Sellest nädalast peaksime asume õppima masinaid käsitlema ja muid töid. Ma ise täna, esmaspäeval tööl ei ole, sest käisin Edmontonis rendiautot viimas. Sõidan muide bussiga praegu ja kirjutan seda siin. Esimesel nädalal kohtusime põgusalt peaaegu kõigi golfiklubi töötajatega ja rohkem oma meeskonnaga. Vastab tõele, et ka Kanadas on sõbralikud "Hi! How are you?" inimesed.

Tööpäevade lõpus oleme käinud "driving range'is" paugutamas, sest rajad avatakse ehk selle nädala lõpupoole. Peab tunnistama, et Raidoga soojal maal golfimängimisest on ikka kasu olnud. Tehnikat on vaja ikka lihvida küll ja enam, aga tunnen, et seda rammu veel kätes jätkub. Osavust on, mõtlemist on, nüüd on vaja harjutada ja need kaks kokku viia. Muide, luban, et loen golfisõnavara kuskilt ja edaspidi katsun ikka eestikeelseid väljendeid kasutada.

Esimene nädal Kanadas on seljataga ja esmamulje on natuke imelik. Kujutasin Kanadat ette teistmoodi vist, aga ma olen näinud vähe ja kohalikku elusse pole veel sisse elanud ilmselt. Nagu mul ikka kombeks, et vaikselt jälgida ja õppida, et kes, mis ja kuidas on. Kuuldavasti on Fort Mac üks rikaste pesa, kus elavad enamuses need, kes ümberkaudsetele õliväljadel musta kulla raha kokku lükkavad. Ühe asjana pean ära mainima, et vähemalt siiani sõidetud maanteed on üsna kehvas seisukorras. Kohati isegi hullemad kui kodumaa teed. Linnadeski tundub, et kuidagi räpane ja auklik on kogu see elu neil. Selge see, et lumi just sulas ja see pole päris Austraalia, kus aastaringi saab paljajalu käia, aga siiski. Kanada on ju uus "American dream".

Kes veel näinud pole, siis sellise skilliga läksin Kanadasse golfilaagrisse: